Looming joomingu valguses

postitas mauri kriitik-kriidiga-kritiseerimas osak. 18:45 8. august, 2002

Mis meil siin siis on? Eesti Kirjanike Liidu ajakiri Looming. Juuli, 2002. Mis nalja-juttu nad siis jälle kirjutavad?

Võtad oma kaunist läbipaistvast klaasist lonksu sidrunimaistelist vett ja loed: "Harala pangakontorist riisuti raha eriti suures ulatuses." - Mats Traat jutustab värsivormis mingeid pooletoobiseid elulugusid. Mees oleks nagu Rahva Häält (ei, mitte seda mõõdukate oma, seda vana ikka!) lugenud ja siis iga uudise kohta luuletuse kirjutanud. Kas Mats Traat tõesti elab veel? Mina mõtlesin, et see vana on juba ammu surnud.

Nii, järgmisena kohe Fellinogradi eeslinnas Virtsakülas elunev Vello Lattik kirjutab katkendi romaanist 'Omakohus'. Mingi räige realism, väljamõeldud inimeste nn. elutruust elust. Sellised alapealkirjad: 'Lauri elu internaadis', 'Laur hakkab otsima paika, kuhu koerakasvandus rajada', 'Koer', 'Jõulud', 'Laur pihib Oksanale ja tapab killeri'. Ei viitsi mina seda lugeda. Järgmine lonks.

Kalapäise rahva karjed ja loitsud. Kalapäise rahva karjed ja tantsud. Kalapäise rahva pärimusi ja salatarkusi. Alguses on selline tunne, et nüüd on küll Aleksander Heintalu platsis, kes Veno Tauferi nime all propagandatööd teeb. Aga ei! Hoopis keegi sellenimeline Sloveenia kulturist, keda Andres ja Kristiina Ehin siin tõlkinud on. Kristiina Ehin kirjutab vahest päris häid ajalehelugusid, ilmuvad need enamasti Raplamaa ajalehes Nädaline.

"Pidustused olid linnas kestnud juba eilsest saadik." - Ilmar Jaksi kolm novellat. Mingid seltsimehed, mingid SUURED TÄHED, mingid prantsuskeelsed sõnad. Sirvin läbi ja lasen edasi. Ott Raun sonib oma luuletustes Schönbergist, Rocca al Marest, küsimärkidest ja kurat-teab-millest. Kuule mees, jäta Schöberg rahule! Joon klaasi ühe hooga tühjaks.

Ja nüüd tuleb üllatus! Ivan Bunini 1922. aastal kirjutatud jutuke 'Kauge', tõlkinud Aivar Kull. Meeleolu paraneb. Loeme üha kasvava rahuloluga: "Kõik olid jätnud selja taha oma endise elu, ühe ajajärgu, mis polnud selline, nagu ta oleks pidanud olema, ja peaaegu kogu Moskva seisis uue, ilmtingimata õnneliku elu lävepakul - ja mina samuti, mina hoopis enamgi, teistest kaugelt õnnelikum, nagu mulle tollal paistis." Rõõmsal meelel valame omale uue klaasitäie sidrunimaistelist vett ja keerame ette järgmise lehe.

Anne Kahro luuletused. 'ETTEVAATUST - LUULE!' - lendleht, mida tuleks öösiti kleepida majaseintele ja riputada koolides salaja teadetetahvlile. Suurepärane vastupropaganda kohustuslikule kirjandusele ning pealepressivale kultuurimaffiale. Teised asjad on ka head, aga nendele ei näe praegu praktilist kasutusala. Paljulubav, Anne Kahro nimi tuleb meelde jätta!

"Kui vagunist välja kobid, trepil komistades perroonilt alla astud, satud kohe turule." - Jaan Kruusvall is on the road. Again? Või on see lihtsalt mingi vana, tavapärane jura. Kuigi - "Ulainimene ei saa aru. Tema sõnavara on viletsavõitu, ta ei orienteeru... väljenduslikes nüanssides, mis siltidel, ega saa aru ka... muust." - on ju päris hea. Aino Perviku luuletused.

Rein Undusk lahendab 20-leheküljel ristsõna maalikunstist ja poeesiast. Võtmesõnad: 'Luule ja maali antiiksed võrdlused' ning 'Kujutava kunsti ja retoorika suhted renessansis'. Eraldi käsitlused 'Michelangelo' ja 'Hogarthi' kohta. See pole just ideaalne vannilektüür, jätan edaspidiseks. Lonks sidrunimaitselist vett.

Eve Annuk 'Kaur Kenderi looming ja soolise erinevuse problemaatika'. Kui kõik kriitikud ja kirjandusteadlased saadaksid kasvõi ühe eksemplari oma sellealastest väljaheidetest autoreile, kelle toodangut nad söövad, siis upuks Kaur Kender küll sita sisse ära. Tegelikult päris hea tekst, kuid ajab oma tõsiduses kohutavalt naerma. Vähemalt on selle nimel kõvasti tööd tehtud.

Aksel Tamme mälestused Egon Rannetist, Ilmar Sikemäest, Arvi Siigist (või tuleks hoopis kirjutada Siiast? - nagu siiakala). Ei hakka neid praegu lugema, kunagi ehk ajaviiteks sirvin läbi. Ostsin hiljuti 27-krooniga Anna Žigure mälestusteraamatu 'Ja siiski nii lähedal' (1997, e.k. 1999), milles autor kirjutab palju Eestist ja eestlastest. Tunnen kergelt häbi lätlaste ees, sest ma ei tea nende kultuurielust ja keeleruumist õieti midagi. Omapärased inimesed.

Sven Vabar usutleb menukirjanik Indrek Harglat. Kummaline, et meil Eestis on kõik kas menu-, kultus- või sopakirjanikud. Selles suhtes, et mingeid tavalisi onkleid ja tädikesi ei jäägi siis ju enam üle. 11- lehekülge. Ei viitsi seda lugeda. Vesi hakkab ka juba ära jahtuma. Keegi Leon avaldab oma mõtteid ja märkmeid, päris kobe tekst.

Arvustused. Villu Tamme kirjutab sellest, kuidas ta varsti hakkab Mülleri Sassi luulest aru saama. Mati Unt mõtiskleb Kalle Käsperi (või tuleks hoopis kirjutada Käspri?) romaani 'Vennad Luiged' ainetel. Unt: "Ega naljalt ei võta ju kõige uuemat eesti ilukirjandust enam ette." Täitsa õige, ma ise lugesin kodumaistest asjadest viimati Aare Pilve 1998. aastal ilmunud luulekogu 'Päike on päike', kusjuures luuletused on seal sees ju veelgi vanemad.

Jan Kaus arvustab hästi pikalt mingit Olev Remsu järjekordset jutukat. Huvitav, kas keegi peale kriitikute ja teiste kirjandusega otseselt seotud tegelaste neid Remsu raamatuid üldse loeb? - See on probleem, mis vajab lahendamist! Karen Orlau debüütkogu 'Sealtmaalt' kohta on tellitud arvustus Ilona Marstonilt.

Sel teemal edasi: Arvustuse võib vahele jätta, kuid Karen Orlau 'Rannahiidsed' on tõeliselt hea asi. Samas stiilis edasi ja varsti pistetakse ta üldhariduskoolide õppekavasse ning lapsed hakkavad teda vihkama, nagu Tammsaaret. Mõnikord on ka kodumaist kirjandust lugedes võimalik tunda, et tegemist on millegi enamaga tavapärasest grafomaaniast :-)

Ene Asu-Õunas ja Sander Liivak kirjutavad ühest tõlkeraamatust, kellegi soome luuleklassiku Uuno Kailase (või tuleks kirjutada Kailasi?) värsikogust 'Alussa oli sana. Alguses oli sõna'. Mina olen põhjanaabritest lugenud ainult Katri Vala ja Pekka Moilaneni loomingut, kuid seda viimast polegi vist üldse meile tõlgitud. Vähemalt pole mulle midagi ette juhtunud. Moilanen kirjutab umbes nii:

"Istun keittiönpöydän ääressä
katselen ikkunasta
katselen taivaalle
juon kahvia."

Siis on veel Hasso Krulli sõnad Ivar Grünthali postuumse kriitikakogu 'Müütide maagia' kohta käivast loost: "Uskudes, et erinevatel kirjandusteostel võib ometi olla ühine esteetiline eesmärk, ühine aspiratsioon, on Grünthal püüdnud kirjutada kriitikat, mis jätaks teosele alles tema positiivsuse." Ilmamaa raamatutega on see jama lugu, et need on suht kallid ega muutu odavaks ka kauplustesse seisma jäädes. Erinevalt paljudest teistest headest asjadest, tuleb seekord vist täishinnaga leppida.

Kroonika. Mingid numbrid, vist kuupäevad. Pudel on vahepeal märkamatult tühjaks saanud. Tiina Pai annab väga hea, sisutiheda ülevaate Peter Esterhazy uuest teosest ja kõigest, mis sellele eelnes. Huvitav, kes keegi need raamatud kunagi eesti keelde ka tõlgib? - Vaja muidugi oleks...

Tagakaane siseküljel on tsitaadid teistest lehtedest: Kaur Kender Anton Nigovi kohta ja Anton Nigov Anton Nigovi kohta - mingi üleüldine haip jälle käima pandud, varsti üks klassik juures! irw. Linnar Priimägi rebib ka kildu: "Vaid noor Mehis Heinsaar näib teadvad, misasi kirjandus on." Põhimõtteliselt nõus!

Järgmises numbris: 'martsipan ja poliitika', 'tere, kool!', 'geeniuse ämmaemandad', 'kirjandus ja küberkirjandus' (ai sa raisk! sedasi ma jäängi ju seda saasta lugema! kuidagi ei saa enam sõltuvusest lahti!) ja 'usutlus noorkirjanikuga' - tundub, et asi kipub kergelt kolletama! Ronin vannist välja, löön pudeli jalaga minema (braavo!), vaatan peeglisse: pilt virvendab"

<  Kusturica 5* helisaavutus | Natüürmort turbani ja kaladega  >