Käed Üles - proloog

postitas mauri särje-jutt osak. 19:56 9. november, 2002

Seeraamat räägibsellest
kuidasspioonidotsustasidhävita
dakõikpoisidjatüdrukudsest
vihkavadneidülekõigemaailmas

L.Davõtshev


Natuke detektiivne, lisaks meditsiiniteaduslike sugemetega ja isegi proloogiga, see-eest aga ilma lõputa romaan: koosneb kümnest isiklikult autori poolt kirjutatud osast ning veel üheteistkümnendast osast, mille ta soovitab lugejail ise kirjutada; lugejate hulgas loodab autor näha poisse ja tüdrukuid, kes tahavad võimalikult ruttu suureks saada, ja täiskasvanuid, kes pole veel oma lapsepõlve unustanud.

KÄED ÜLES!
ehk
Vaenlane nr.1

PROLOOG
KOLMANDA KLASSI ÕPILASE TOLIK PRUTIKOVI SÜÜ TÕTTU TABAB SPIOONIORGANISATSIOONI “TIIGRID-VIIGRID” PEAAEGU TÄIELIK SISSEKUKKUMINE. LÜHIKE ÜLEVAADE KOLONEL SAHKERMAHKERI ELUST JA TEGEVUSEST NING TEMA SALAJASEST UNISTUSEST.
Spiooniorganisatsiooni “Tiigrid-Viigrid” Kõige Keskmisemas Osakonnas valitses uskumatu paanika! Juba kolmteist ja pool minutit tagus vihast rohetav osakonnaülem, hirmuäratav kolonel Sahkermahker parema käe rusikaga lauale.
Kui parem rusikas valusaks jäi, värvus kolonel Sahkermahker metsikust vihast punaseks ja hakkas lauda taguma vasaku rusikaga. Laual lebas

ESIMENE ETTEKANNE.
ÕH-000 on täna väikesekasvulise
koolipoisi tüüpi agendi poolt
kinni võetud. Kahtlustan,et ÕH-000
on reetur. Siis on meie kõigiga upp!
                        Pugemott

Kolonel trampis ennenägematus raevus jalgu ja röökis: “Löön maha! Tõmban kahurist tule peale!...Aga mis asi on upp?”
Ja siis pandi tema ette lauale

TEINE ETTEKANNE.
Kardan, et kõrbesime põhja. Peaks
põgenema, aga ma ei saa joosta,
kuna kannatan närvidest tingitud
ägeda kõhukorratuse all. ÕH-000
on kuhugi kadunud. Mjäu vaikib.
Meie kõigiga on mingi upp, ukk või
utt. Ootan kiireid korraldusi. Pole
tahtmist hukkuda. Olen ju alles nii noor.
                        Kanaarilind

Salaluureorganisatsiooni Kõige Keskmisema Osakonna ülem kolonel Sahkermahker kisendas, tagus rusikatega ja trampis jalgadega, peksis oma hiiglasuurt, ainsagi juuksekarvata pead vastu seina kakskümmend kolm tundi kaheksa minutit ja kuusteist sekundit, ise õhetades, kahvatades, sinetades, rohetades ja muutudes mustaks kohutavast vihast ning määratust raevust.
Osakonna töötajad tardusid hauavaikuses... Kolonel Sahkermahker jäi liikumatult vait, pungitas silmi ja möiratas alles siis, kui ta ette pandi
KOLMAS ETTEKANNE.

PUGEMOTT JA KANAARILIND
ARRETEERITUD. ÕH-000 KOO-
LIPOISI TÜÜPI VÄIKESEKASVU-
LISE AGENDI POOLT KINNI VÕE-
TUD. ISTUN TEIST PÄEVA PAR-
GIS PUU OTSAS. KÕHT ON VÄ
- GA TÜHI. EI TEA, MIDA TEHA?
MEIE KÕIGIGA ON MINGI UPP,
UKK VÕI UTT.
                        Mjäu
Kolonel Sahkermahker kangestus. Ta istus hingetuna, silmad jõllis, ja tema hiiglasuur, ainsagi juuksekarvata pea tumenes metsikust vihast ning mõõtmatust kurbusest. Äkitselt hakkas ta oma pead vastu lauda peksma ja kõigest kõrist karjuma:
“Milline upp? Mis utt? Mihuke ukk? Poon kõik vasakut jalga pidi lakke! Upp! Ukk! Utt! Safronigo to bald! (Tuntud spioonisõim.)
Ja just selsamal hetkel asetati ta ette lauale

NELJAS ETTEKANNE, kõige tähtsam.

Spioneerimine on ära tüüdanud.
Mulle aitab. Andsin end peaaegu
vabatahtlikult kolmanda klassi
õpilasele Tolik Prutikovile vangi.
Reetsin kõik sõbrad-äraandjad.
Reetsin kogu meie diversiooni-
grupi “Puu- ja juurviljad” ja luu-
reorganisatsiooni “Tiigrid-Viigrid”.
Et meie kõigiga oleks ukk! Et ko-
lonel Sahkermahker lõhkeks
metsikust vihast.
                       Endine agent ÕH-000, prae-
                        gune aus kodanik nimega
                        Fondy-Mondy-Dundy-Peck

Saanud selle ebameeldiva teate, ei lõhkenud kolonel Sahkermahker sugugi metsikust vihast. Ta peksis rusikatega vastu lauda, trampis jalgu, jooksis hoogu võttes kolm korda oma ainsagi juuksekarvata peaga vastu seina ning käsutas siis:
“Kõik nuhid minu juurde! Kähku!”
Täpselt üheteistkümne ja poole sekundi pärast seisid kõik spioonid oma hirmuäratava ülemuse tohutus kabinetis valvelseisangus, jõhker ülemus aga pröökas:
“Meid on lolliks tehtud! Meid on reedetud! Nean ära agendi ÕH- kolm nulli! Ma leian ta üles kas elusalt või surnult ning poon vasakut jalga pidi lakke! Nean ära kolmanda klassi õpilase Tolik Prutikovi! Hävitan ta, mis see mulle ka ei maksaks! Hukkunud on kogu diversioonigrupp “Puu- ja Juurviljad”! Nutke, nuhid! Meie mure on mõõtmatu! Katkuge oma juuksed peast! Häda sellele, kes nutab liiga vaikselt!”
Iga nuhk puhkes kõiest jõust nutma oma nuhihäälel. Iga spioon katkus oma spioonlikust peast välja vähemalt ühe spioonikarva.
“Aga nüüd: üks, kaks! – ulgugem hukkunute mälestuseks!”
Nuhid ulgusid nii meeleheitlikult, nagu ootaks igaüht neist müüdapääsmatu hukk.
Hirmuäratav kolonel Sahkermahker ulgus kõigist kõvemini, kuna ta oli siin kõige tähtsam, kõige tigedam, kõige alatum, kõige julmem ja kõige kavalam.
“Käsin kõigil olla oma kohtadel,” surus ta kähinal läbi hammaste, “ja ilma minu erikorralduseta mitte süüa, mitte juua ega magada! Ainult mõtelda! Mõtelda nii, et ma kuuleksin teie ajude kriuksumist! Arvestage sellega, et peale diversioonigrupi “Puu- ja Juurviljad” on sisse kukkunud ka tervenisti kogu salaluureorganisatsioon “Tiigrid-Viigrid”! See on häbi, isegi veel rohkem – õudus! Et ennast rehabiliteerida, see tähendab, õigustada endid juhtkonna ja järeltuleva põlvkonna ees, peame välja töötama uue operatsiooniplaani. Seninägematu operatsiooniplaani! Niivõrd julma ja alatu,et me esiotsa ise kohkuksime omaenese mõtetest! Me peame tegema midagi niivõrd kujuteldamatut, mille sarnast pole korda saatnud mitte ükski maailma salaluureorganisatsioon kogu inimkonna ajaloo vältel! Niisiis, minge, istuge ja krigistage ajudega! Häda sellele, kelle ajude kriginat ma ei kuule – vasakut jalga pidi lakke! Kiiresti kohtadele, marss-marss! Striptiro strito!(Vähetuntud spioonisõim.)”
Spioonid sööstsid kiiresti oma kohtadele, et kuni erikorralduseni mitte süüa, mitte juua ega magada, vaid ajudega valjult krigistades välja mõtelda sellist operatsiooni, millist pole korda saatnud veel ükski luureorganisatsioon kogu inimkonna ajaloo vältel.
Kõige kõvemini krigistas ajudega kolonel Sahkermahker ise. Ta mõtles ja samal ajal meenutas oma rasket ja alatut elu. Minevik tuli talle meeelde aga sellepärast, et oli kätte jõudnud see kauaoodatud hetk, kus kolonel Sahkermahkeril avanes reaalne võimalus tõusta kindraliks. Kindraliks tõusta aga oli tal ilmtingimata tarvis, et täituks tema elu ammune, palavalt ihaldatud unistus.
Järgnegu nüüd lühiülevaade tema elust ning tema unistusest.
Hirmuärataval kolonelil oli kunagi olnud nii perekonna- kui ka eesnimi. Hüüdnime Sahkermahker oli ta aga saanud juba koolis ja praegu polnud tal eneselgi enam meeles, mis oli olnud tema tõeline nimi.
Olles osav, nupukas, julm ja salakaval, oli ta hakanud nuhkimist õppima viieaastaselt. Esialgu oli ta jälitanud nooremat venda, seejärel vanemat õde, siis vanaema ja vanaisa ning lõpuks hakanud vanemate järele luurama. Terve perekond oli teda kartnud ja vihanud.
Seejärel oli ta võimeline juba naabreid jälitama. Teda hakkasid kartma ja vihkama ka naabrid. Ning kui Sahkermahker kooli läks, oli tal juba talletatud piisavalt kogemusi pealtkuulamises, luuramises, pugemises, kõrvasosistamises ja muus taolises.
Klassis, kus Sahkermahker õppis, kartsid kõik lapsed üksteist, esitasid valekaebusi, laimasid, peksid keelt ja tegid kurja kõige mitmesusgusemal viisil ning mitte keegi ei suutnud ära arvata, kust nad seda kõike küll on õppinud.
Alati oskas Sahkermahker teha kõike sahkermahker!
Ja kui klassi, kus ta õpppis, ei saadetud kuu-poolteise jooksul pärast õppeaasta algust laiali, siis tuli õppeaasta keskel logu kool ümber formeerida.
Alates kolmeteistkümnendast eluaastast teenis Sahkermahker juba politseis, kus teda seati eeskujuks isegi täiskasvanud nuuskuritele.
Kõige enam meeldis Sahkermahkerile reetmine. Tal oli selleks eriline, haruldane anne. Näiteks astus ta vargajõuku, pani seal raha rahulikult oma taskusse, andis vargad ülirahulikult politseile üles, veelgi rahulikumalt võttis selle eest vastu tasu ja -- saate isegi aru – pani tollegi raha külmavereliselt samasse taskusse.
Aja jooksul taipas Sahkermahker, et pole mitte mingit mõtet riskida end kurjategijatega sidudes, ja ta hakkas reetma tavalisi, ausaid inimesi.
Kõige paadunumadki lurjused olid rabatud Sahkermahkeri alatusest. Ta muutus niivõrd osavaks, reetmine ja pealekaebamine muutusid talle niivõrd omaseks, et ühekorra tegi ta ettekande isegi oma lihase ema peale.
Siis kutsutigi ta organisatsiooni “Tiigrid-Viigrid”.
Kõige Keskmisema Osakonna ülem kolonel Batoon ütles: “Sellist tõbrast nagu teie pole mul veel juhust kohata olnud!” ja ta surus tugevalt Sahkermahkeri kätt. “Minu arvates olete te üks maailma nurjatumaid inimesi!”
“Püüan olla, sheff!” vastas Sahkermahker tagasihoidlikult.
“Reeta oma lihane ema! See on otse jumalik!”
“Minu jaoks on see pisiasi, härra kolonel. Nii-öelda, polnud kedagi teist käepärast peale lihase mammakese. Kordan veel: lihase ema reetmine on minu käes käkitegu. Ma unistan kõikide emade reetmisest! Kõikide isade reetmisest! Kõikide laste reetmisest! Ma tahan kõiki inimesi reeta! Just see ongi mu elu unistus!”
Kolonel Batoon lausus hämmeldunult:
“Okeino! Esimest korda elus on mul au kohtuda tõelise hiiglasliku lurjusega. Kõiki reeta! Vaat see on alles unistus! Aga kuulge – siis te võite ju ka mind reeta?!”
“Esimesel sobival juhul kindlasti, sheff!”
Raskelt õhku ahmides haaras kolonel püstoli järele, võttis siis kirjapressi, kuivatas sellega laubalt väga jämedad ja väga külmad higipisarad ning mõmises:
“Te jõuate elus kaugele. Teid ootab hiilgav tulevik. Põhimõtteliselt olen ma teiega nõus. Kuid te olete valinud liiga raske tee. Miks te ei tahaks saada näiteks kõrgeltkvalifitseeritud bandiidiks, tähtsaks poliitikategelaseks või lihtsalt osavaks kelmiks?”
“See kõik oleks minu jaoks liiga närune.” Sahkermahker krimpsutas põlglikult nägu.”Mida võib teha üks bandiit? Noh, koputada paar inimest vagaseks, mõne panga tühjaks röövida. Ja ongi kõik. Poliitika on aga väga töömahukas ala. Kuid tavaline kelm olla ei paku mulle vähimatki huvi. Selle-eest tõmbub süda õnnest kokku, kui mulle tuleb meelde mu elu unistus – kõikide inimeste reetmine!”
“Kuidas te kavatsete seda ellu viia?”
“Seda ma esialgu veel ei tea, sheff. Kuid ma ei maga ju peaaegu üldse, söömisele raiskan aega äärmiset vähe ning vahetpidamata mõtlen, mõtisklen, oletan, kaalun, vaen, uurin, võrdlen, teen järeldusi. Kunagi leian ma tingimata abinõu, kuidas reeta kõik emad, isad, lapsed, kõik inimesed!” “Ma võtan teid silmapaistva luureorganisatsiooni “Tiigrid-Viigrid” teenistusse,” sõnas kolonel. “Siin on teil kõik tingimused olemas oma suure unistuse elluviimiseks.”
Peatselt sai Sahkermahkerist organisatsiooni “Tiigrid-Viigrid” üks juhtivaid agente. Talle usaldati kõige ohtlikumad ülesanded. Temaga võis võistelda ainult agent ÕH-null-null-null, laialt tuntud spioon Fondy-Mondy-Dundy-Peck. Kas on tarvis lisada, et nad olid südamepõhjas vaenlased?
Aga kui ÕH-000 oli lihtsalt nuhk, siis Sahkermahker kasutas igat sobivat juhtu teenistusredelil kõrgemale ronimiseks, sai sel viisil koloneliks, Kõige Keskmisema Osakonna ülemaks ja hakkas käsutama Fondy-Mondy-Dundy-Pecki.
Ja nüüd, veidi aega enne erruminekut, oli see salajane vaenlane, kogemustega nuhk ÕH-000 ootamatult reetnud oma spiooniorganisatsiooni!
...Kolonel Sahkermahker jättis ajudega krigistamise, lõpetas oma mineviku meenutamise ja kiristas hambaid. Pole viga, ta maksab kätte nii ÕH-null-null-nullile kui ka Tolik Prutikovile! Ta maksab täielikult kätte grupi “Puu- ja Juurviljad” hukkumise eest! Koca-kuca! (Väga levinud spioonisõim.)
Kolonel kuulas kõikjalt kostvat öördajate ajude kriginat ja mühatas pahaselt: läbi spioonide ajukrigina kostis selgesti tooli krigin! Kes on see mees, kes püüab petta Kõige Keskmisema Osakonna ülemat? Kes on see laiskvorst, kes ajudega krigistamise asemel kriiksutab tooli? Layer-mayer! (Vähetuntud spioonisõim.)
Sahkermahker põrutas enne vasaku jalaga, lõi siis parema käe rusikaga vastu lauda, kutsus nuhid enda juurde ja küsis salakavalalt:
”Noh, mida huvipakkuvat teie targad peakesed on välja mõtelnud?”
Mitte kui midagi huvitavat, veel vähem tarka polnud nuhipead välja mõelnud.
“Muud ma teilt ei oodanudki!” ütles kolonel Sahkermahker rahulolevalt. Aga kes teie hulgast, kullakesed, kriuksutas ajude asemel tooliga?”
“Mina, sheff,” tunnistas ohvitser Lahhit. “Kuidas ma võiksingi lasta oma ajul võistelda teie omaga? Te olete ju minust kuusteist tuhat korda targem!”
Kolonel mõmises rahulolevalt, ühmatas ja ütles:
“Sa oled mul kaval, nutikas ja jultunud. Peatselt saate teada, närukaelad, mida on välja mõtelnud minu hiiglasuur, ainsagi juuksekarvata pea. Te võpatate hirmust ja rõõmust! Aga nüüd kasige puhkama, marss!”
Mitte kordagi polnud spioonid näinud oma ülemust nii lõbusa ja heasoovlikuna. Millest see tuli? Miks? Operatsioon oli läbi kukkunud, kolonel võidakse kohalt minema lüüa, temal on aga lausa suurepärane meeleolu!
“Elame, näeme,” otsustasid spioonid ja läksid puhkama.
Kolonel istus ja hakkas mõtlema, mõtisklema, arvestama, kaalutlema, vaagima, uurima, võrdlema, järeldusi tegema...
     P r o l o o g i    l õ p p

Järgmine peatükk


Peagi loodame üllitada järgmise osa, ühtlasi ootame raamatu tõlkija Mai Mikkin'i koordinaate, keda meil vaatamata spioonidele, luuresatelliitidele ja makstud provokaatoritele leida pole õnnestunud.

<  Make the pie higher | Ajas muutuv Daodejing  >