 |
|
Essee: Sõnast ja teost
postitas henri kuidas-edasi osak. 20:42 30th aprill, 2006
Peeter Jalakas kirjutab: "Seoses sooja lähenemisega meenutan möödunudsuviseid arutlusi Topu lahe ääres. Nimelt veedan suure osa aastast oma suvekodus Läänemaal, kus heameelega ka sõpradega kohtun. Suveõhtutel on mõnus targutada asjade üle, milleks asises talves kipub aega nappima.
Alustan – nagu tänapäeval kombeks – Teost.
Külalisi käib meil palju ja üsna mitut sorti, teiste seas poliitikuid. Enamasti täitsa toredad inimesed, ent naljakas on vaadata, et kui jutt läheb globaalsetele teemadele, nagu ressursside lõppemine, alternatiivsed lahendused, ühiskonna innovaatilisus, demokraatia naeruvääristumine, korporatsioonide pealetung jne, teevad nad asja sauna või mere äärde. Miks nad nii teevad? Ehk on arutlejad asjatundmatud ja teemad igavad?"
Võimalik, aga kahtlane – enamasti on tegu arukate ja informeeritud inimestega ja teemad peaksid ju poliitikuid ennekõike puudutama. Kas nad oleksid nii teinud ka 10–12 aastat tagasi? Arvan, et mitte. Miks? Toonast ideaalset (uut) poliitikut iseloomustas keskmisest kõrgem lugemus, keelte tundmine, karismaatilisus, usk valitud tee õigsusse ja riskijulgus – tänapäeval tundub olevat ideaal just see, kel kõik need omadused puuduvad. Ilmselt pole küsimus mitte selles, et neid (uusi), kes selle ideaali taas ausse tõstaksid, poleks, vaid selles, et mängumurust on saanud porine songermaa ja uuel mängijal on väga vähe šansse seal puhta särgiga püsti jääda. Mõningast lootust annab käimasolev erakondade ühinemine. Ehk võimaldab see vabaneda seni puht korrektsuse huvides (ta on ikkagi teenekas liige, mis sest et möku) valimisnimekirjade esiotsas figureerivaist kõigesööjatest. Muidugi on võimalik ka vastupidine – etteotsa jäävad just need, kes kõigile meeldivad. Soodumus selleks on suur, sest eks ka praegune riigikogu ole selline: mitte liiga pikk, aga mitte ka liiga lühike, mitte liiga ilus ega liiga kole. Mitte liiga tark (ega ka liiga loll, peaks nüüd kirjutama, aga ei kirjuta). Ehk siis – ideaalne riigikogulane pole mitte kõige targem eestlane, vaid kõige keskpärasem. Meeldib kõigile. Keskmisem keskmistest. No mis seal ikka, olgu. Kui jutt käib igapäevaelu korraldusest, eelarvelistest eelistustest jms argipäevasest, siis pole ju hullu. Elab üle. Jääb vaid loota, et seadusi luuakse selleks, et tagada lihtsam ja parem elu kodanikule, mitte nende seaduste järele valvavale ametnikule. Kurb on aga see, et see keskmiste keskmine peaks ju kujundama ka meie kõigi tulevikku. See teeb ärevaks. Millise Suure Teo oskab/julgeb ta sihikule seada? Milliseid juba täna näha olevaid, ent ülimalt ebapopulaarseid suundumusi peaks ta oskama/julgema ära tunda? Ei taha olla pahatahtlik, aga ei saa olla ka heatahtlik. Jätan niisiis vastamata, sest isegi kui jätta iroonia kõrvale, on igasugune poliitiline kogu niivõrd seotud praeguse tarbimisühiskonna ettekirjutatud loogikaga, et midagi, mis neist raamidest väljapoole jääb (rääkimata sellest, mis need raamid kahtluse alla seab), pole seal lihtsalt võimalik adekvaatselt käsitleda. Ehk tuleks eeskujuks võtta hoopis eestimaiste juurtega Jakob von Uexkülli plaanitav World Future Council (huviline leiab rohkem materjali aadressilt http://www.worldfuturecouncil.org) ja luua poliitikast/poliitikuist sõltumatu vanematekoda, millel poleks küll reaalset poliitilist võimu, ent kuhu kuuluksid visionäärid erinevatelt elualadelt ja mille ülesanne oleks kirjeldada võimalikke erinevaid arenguid ning viidata praeguste juhu- ja mitteotsustamistega kaasnevaile tagajärgedele tulevikus. Selline kogu võiks kuuluda näiteks presidendi institutsiooni juurde. Omaette küsimus on muidugi, kuidas seda moodustada. Kui seda teeb toosama keskmiste kogu, pole head loota. Kui neil õnnestub kuidagi end ületada ja valida tark president, võiks ju kokkukutsuja olla tema. Aga mis siis, kui valitakse mitte-nii-tark? Samas oleks mitte-nii-targal sellest kogust rohkemgi abi kui targal – see paneks talle targad sõnad suhu. Ilmselt oleks vähemalt osaline lahendus selgetel (isiku)parameetritel põhinev rahva(lik)hääletus. Niisiis tuleks need parameetrid sõnastada. Jõudsimegi Sõnani. Üheks Nõukogude režiimi kokkuvarisemise põhjuseks teiste seas võib ilmselt lugeda valitseva ideoloogia ja tegelikkuse (mida iganes see ka ei tähendaks) kriitilise piirini jõudnud vastuolu – valede hulk ühiskonnas ületas ühiskonna vastuvõtuvõime. Eri meediakanalite kaudu eetrisse paisatud informatsiooni omandas adressaat valikuliselt, jättes suure osa sellest tähelepanuta. Infohulga suurenedes suurenes ka müra hulk. Infot ei kandnud mitte sõnad, vaid sõnade vahed. Mitte ütlemine, vaid mitteütlemine. Ma ei tea küll ühtegi inimest oma tutvusringkonnast, kes seda kõike toona tõe pähe võtnuks – arutledes näiteks suveõhtul sõpradega, et äkki kommunistlik partei on tõesti edasiviiv jõud. Ei mäleta ka, et keegi mulle seda poisikesena väga üheselt selgitanud oleks – vaata, poiss, see asi on tegelikult hoopis nii... Kuidagi endastmõistetavalt kuulus teleka või raadio juurde pikem paus uudiste ajal. Siis võis minna näiteks pesema – pool tundi oli hooleta. Reklaamipaus nii-öelda. Olen küll üsna närb meediatarbija, ent oma lapsi teleka ees üha küünilisemat, Vremja-pikkuseks veninud ajupesu jälgimas nähes tekivad vägisi paralleelid. Ei tea, kas nad saavad ikka ise aru, et see arstikitlis onu ei ole tegelikult arst ja et see kuldselt küütlev viiner on võtete jaoks üle lakitud ja koosneb peamiselt jäätmetest? Või peaks ehk seletama? Aga kust alustada?
Lihtsalt teisele kanalile lülitamine ju ei aita, tekitab ainult trotsi. Lisaks on sealgi suure tõenäosusega enam-vähem sama lugu või hullem veel – äkki esineb mõne erakonna või institutsiooni PR-inimene, kelle ametinimetus maakeeles kõlab lihtsalt – valetaja. Ehk peaks selgitama – vaata, laps, see onu/tädi räägib sellist juttu sellepärast, et tema töö on valetamine. Ta saab selle eest palka ja ostab oma lastele jäätist. Tegelikult ta paha ei ole, aga töö on selline.
Üritan siiski lihtsalt juttu mujale viia – kuidas koolis läks jne. Ehk saab suhtumise näitamisega hakkama. Ehk saavad vaistlikult aru. Vesteldes ühe vana semuga, kes ise juba aastaid reklaamileiba pruukinud ja nüüd sellest ringist välja püüab murda, jõudsime kummalise tõdemuseni. Pole ju saladus, et komsomoli ja parteisse kuuluti siinmail ikka mingitel pragmaatilistel põhjustel. Karjäär nõudis, pere tahtis toitmist jne. Ühesõnaga, inimlikult mõistetavad põhjused. Pea igas peres oli mõni selline ja ega talle seda reeglina väga nina alla hõõrutud või kui, siis purjus peaga. Nüüd on aga pea kõigil selle pragmaatilise sammu teinutel piinlik, ja kui oma eluloos seda tõika kuidagi varjata ei õnnestu, leitakse sobivaid seiku tõendamaks, et sinna mindigi süsteemi õõnestama. Ometi parema meelega seda aega ja toonaseid tegusid siiski ei meenutataks. Reklaam ja PR on alad, kus enamasti tegutsevad intelligentsed, kunstihariduse või -kalduvustega noored hakkajad inimesed. Tänapäeva komsomol. Et tean küll, et nii pole õige ja aus, aga mis sa teed... Pere tahab toitmist. Ja kui mina ei teeks, teeks keegi teine jne. Eks ta nii ongi. Ent kutsuks neid tänapäeva komnoori üles reaalsele vabadusvõitlusele, pühendades vähemalt päevakese kuus mittetarbimise reklaamimisele kas või isikliku bloogi kaudu ja näiteks tolle vanematekogu hüpoteetiliste liikmete parameetrite sõnastamise ja hiljem nende sõnade kuulutamisele. Sest tasuks juba praegu hakata mõtlema sellele, kuidas oma CV-d tuleviku jaoks maitsekamaks kujundada. Et tegelikult osaleti selles mängus ainult selleks, et tarbimisühiskond kiiremini oma lõpu leiaks. Sest selles, et kommunistliku režiimi kokkuvarisemisega võrreldav või tõenäoliselt suuremgi muutus meie (maailmajao) elukorralduses aset leiab, pole mul vähimatki kahtlust. Küsimus on ainult selles, millal see juhtub ja kui dramaatiliselt kulgeb. Laulvat revolutsiooni meenutades tasuks ehk vanad, tarbimisühiskonnale eelnenud laulud ikka aeg-ajalt üle korrata, kuigi see võib praegu tunduda paljudele pisut kohatu. Sest mine tea – äkki tuleb neid kunagi uuesti koos ette kanda. Vähemalt laulu tublist Matsist ja tema mütsist. Ehk peaks algust tegema juba sel suvel? Postimees: Sõnast ja Teost 29.04.2006
Jakob von Uexkulli kõne
< Tartus lasti eile vette hansalodi
| IDpilet.ee >
| |
| | |
|
Essee: Sõnast ja teost
|
Logi sisse/tee kasutajakonto
| Top
| 15 kommentaari
| otsi arutelust
|
|
|
|
peenes kirjas:
Järgmised kommentaarid kuuluvad nende autoritele.
Meie ei vastuta nende eest kuidagi.
|
Jalakas kirjeldab hästi praegust olukorda ning mõtleb mida edasi teha.
Huvitav millest oli tingitud see esimeses kommentaaris esinev viha, stiilis "näe inimene suvel puhkab ka ja veel mõeldagi jõuab" - kas keegi selgitaks?
|
|
|
[ vasta sellele | artikkel
]
|
|
Ma olen tähele pannud, et muidu täiesti teravad inimesed kipuvad mõningaid globaalseid teemasid puudutades kaotama mingi osa (enese)kriitilisest mõtlemisest. Tuleviku pärast muret tundjate suurimaks vastaseks on alati olnud need tuleviku pärast muret tundjad ise. Nendes diskussioonides jõutakse varem või hiljem mingite moodsa aja vandenõuteooriateni, nad liiguvad tihti mööda ettekirjutatud rada, kus normiks kipub olema diletantlus ja mantrad, mis justkui korrates tõesemaks muutuksid. Nii et kui jõutakse teemadeni, mille kohta arvan endal olema mõningast formaalset ja mitteformaalset ettevalmistust, siis on teinekord tõesti targem jalutama minna. Sest kaasa noogutama ei kipu, aga ega midagi muuta ka võimalik ole. Umbes sama tunne nagu arutledes rahvuslikest väärtustest vestlusringis, kus keegi mingil hetkel teeb mingeid teisi rahvuseid/rasse halvustavaid märkusi kuni ei saagi enam aru, kas inimene mõtleb seda nüüd tõsiselt või on tegemist üha ebaõnnestuva huumoriga.
Ja nii tihti nendeski küsimustes. Iseenesest õiged väärtused segatakse ära kummastava ideoloogiaga, silmapaistva diletantluse, eklektilise faktivaliku ja kriitilise mõtlemise puudumisega, mis muudab raskeks seda seltskonda toetada või isegi neis vestlustes osaleda. Öeldakse, et turg ei toimi, saamata aru, misasi siis on turg (või milliseid eelistusi kogub turukäitumine ja milliseid demokraatlik protsess). Räägitakse "korporatsioonide võimust", mõistmata mis siis tegelikult paneb liikuma suuri või väikeseid ettevõtteid või kuidas on muutunud nende vahekord ja mõju viimase sajakonna aasta jooksul. Laupäeval lahkunud John Kenneth Galbraith'i oleks võibolla tõesti põhjust uuesti lugeda. Ma arvan, et tänased globaliseerumisvastased kirjutaksid kahe käega tema sõnadele alla. Ent nagu ühes järelhüüdes kommenteeriti - ta oli üks neist vähestest õnnetutest, kes elas nii kaua, et näha kuidas ajalugu tema ideid diskrediteeris.
Võtame tollesama reklaami. On olemas eksitavat reklaami - ja selle vastu peame me võitlema. Ei saa ütelda, et seaduslikku baasi poleks, pigem on küsimus seni kodanikualgatuses. Ainus, kes mingit mõtekat tööd ses suunas teinud, on - üllatav küll - SLÕhtuleht! Nemad on võtnud ette ja testinud reklaamis lubatut. Järgmine samm on need reklaamijad tuimalt ja pidevalt kohtusse kaevata, ja selleks piisaks täiesti kodanikualgatuse korras loodavast tuumikust. Reklaamil on ka teisi funktsioone - ta võib olla sisuliselt juhusliku valiku teostajaks mastaabiefektiga tootmisharudes, viies niimoodi parema ressurside jaotuseni, ta võib informeerida. Ja ta võib "luua" toodet. Me tarbime üha enam virtuaalsust, ja kui selle tarbimine meile midagi annab, siis Jumal temaga - loodussõbralikumaks minna ei saa. Coca-Cola peale minevast rahast ei lähe enamik mitte tootmisesse, loodusressursi peale, vaid fiilingusse, mille loomiskulud tähendavad sellesama reklaamiinimese palka ja mis lisaks annab meile mugava maksmisviisi teleprogrammi eest. Me võime reklaamiinimese tööd näha omaette tootena, millega tuleb küll kaasa mingi lisavidin. Kui see paneb mind ennast paremini tundma, siis oleme me juba loonud midagi üsna piiramatu ressursi (loovuse) arvelt. Selle nö imidži kui kauba kandja on tüüpiliselt minimaalselt maksev jubin, millele me tihti ei pööragi erilist tähelepanu. Muuhulgas on sellise virtuaalse osa suurenemisega kaupades antud tarbija kätte üks mugav viis neid korporatsioone kontrollida. Sotsiaalne vastutustunne on viimase kümnendi juhtimisõpikutes üks põhiteemasid, sest kaubamärgi väärtust võib iga huvigrupp mõjutada. Nii et hea reklaamilooja ei pea ennast sugugi väga kehvasti tundma. Kuni ta vähemalt elementaarsest kutse-eetikast kinni peab.
Lõpetuseks üks küsimus - kui palju peaksid 10% jõukamaid oma sissetulekust andma neist kümneid kordi vaesematele?
Nii tehkemgi. Me kõik oleme maailma kontekstis ikka uskumatult jõukad. Ja silmakirjalikud.
|
|
|
[ vasta sellele | artikkel
]
|
|
|
Oot-oot, võtame nüüd selle lause - "Coca-Cola peale minevast rahast ei lähe enamik mitte tootmisesse, loodusressursi peale, vaid fiilingusse, mille loomiskulud tähendavad sellesama reklaamiinimese palka ja mis lisaks annab meile mugava maksmisviisi teleprogrammi eest." - ja mõtleme veidi et esiteks kas sellel "fiilingul" on ka näituseks materiaalseid väljendusviise, mis ikkagi ressurssi võtavad. Ja teiseks et mida siis reklaamiinimene oma palgaga teeb kui mitte ei tarbi ressurssi, mis teenitud näivuse tekitamise eest? Mitte et mul oleks midagi reklaamiinimese hästi elatava elu vastu aga lähtuvalt eeltoodust ei saa ma kuidagi nõustuda et "fiilingule" kulutatud raha oleks eriliselt loodussõbralik. Rääkimata ikkagi kaasnevast ajupesust ja seonduvast sotsiaalsest vastutusest. Püütagu ümber lükata mu väidet et piisavalt suure hulga raha olemasolul on ükskõik keda võimalik lükata vähemalt parlamenti.
|
|
|
[ vasta sellele | artikkel
]
|
|
Kola, kujuta ette majandust, kus heaolu on võimalik saada kahest kaubast - virtuaalsest ja reaalsest. Samamoodi jagunevad töötajad virtuaalse ja reaalse tootmissektori vahel, kus esimeses on sisendiks loovus ja teises loodusressursid. Lihtsustuseks tarbigu olgu iga indiviid sarnane (st igaüks tarbib näiteks 30% virtuaalset ja 70% reaalset toodet). Nüüd kujuta ette olukorda, kus meil õnnestub virtuaalse sektori väärtust tõsta nii, et selle osakaal tarbimises suureneb näiteks 35%-ni. Mis juhtub loodusressursside kasutamisega? Mitte kõige keerulisem matemaatiline ülesanne.
Raha ja poliitika vahelistest seostest - algatuseks viska pilk peale näiteks Levitt'i [wikipedia.org] päris huvitavale (nagu kõik tema tööd) uurimusele [uchicago.edu] (muuseas - selle kirjutamisel oli ta mingi 25). Andmed kipuvad üsna järjekindlalt viitama, et raha liigub pigem võitjate tasku, kui määrab võitjaid. Hiljem aitab google scholar leida töid, mis talle viitavad [google.com], see diskussioon on päris huvitav.
|
|
|
[ vasta sellele | artikkel
]
|
|
Üldse ei kahtle et virtuaalne tarbimine on kordi kui mitte kümneid kordi suurema osakaaluga praegu kui näiteks aastal 1920. Millises suhtes on materiaalsete ressursside tarbimine praegu võrreldes 1920. aastaga? Ei ole lihtne matemaatika!!!
Mina väidan et virtuaalsete väärtuste tarbimine koos selles pöörleva rahaga võib küll materiaalsete väärtuste tarbimise osakaalu vähendada ent suurendab absoluutset tarbimist drastiliselt. Näiteks seesama lihtne reklaami-inimene saab oma näivuse loomise eest raha, mille tulemusel võib osta 4 korda rohkem ja kiiremini bensiini põletava auto.
Ja raha tõesti liigub võitjate taskusse... see ju ongi esindusdemokraatia eesmärk - saada võimule ja püsida seal et hüvede jagamise teel saada uusi toetajaid et püsida võimul... jne.jne.
|
|
|
[ vasta sellele | artikkel
]
|
|
Kolla, matemaatilisel formaliseerimisel on teinekord oma võlu, ta võimaldab isoleerida meid huvitava teema. Minut vist LaTex-notatsiooni ei toeta, nii et proovin seda eelnenud mudelit jälle verbaalselt seletada:
kui mul on kroon raha ja ma annan sellest kolmkümmend senti reklaamikirjutajale, siis tema saab osta omale võimsamat autot ainult selle kolmekümne sendi eest (mis minul võimsama auto ostmisesse järelikult ei läinud). Kui ta ent mitte kogu seda kolmekümmet senti ei kuluta võimsama auto peale, vaid omakorda kulutab kümme virtuaalsele tarbimisele jne jne, siis mis on tulemus?
Majandus kasvab ilma reaalse tarbimise kasvamiseta. Reklaamitootja käsutuses olev raha, mille eest osta uusi 4 korda rohkem ja bensiini põletavaid autosid peab kuskilt tulema. Ja tuleb ta nende käest, kes seda siis järelikult ei osta.
Asjaolu, et viimase saja aasta jooksul on loodusressursside tarvitamine kasvanud, ei ole siinkohal oluline, sest me püüdsime isoleerida ühte konkreetset küsimust - kas virtuaalsete toodete olemasolu kasvatab ressursside tarbimist. Ja näitasime, et ei pruugi kasvatada (loomulikult pole päris elus nii virtuaalseid tooteid olemas, aga usutavasti saad pointist aru - ressursitarbimine kasvab seda tüüpi toodete läbi märksa vähem, kui teistsuguste läbi). Sealjuures ei ole iseenesest midagi halba ju tarbimises kui sellises - usutavasti loed ka tarbimisvabal päeval raamatut. Küsimus on samavõrra tarbimise struktuuris ja minu esialgne kommentaar oli just selle väljatoomiseks, et reklaamitootjate nägemine lihtsalt üdini musta jõuna on lihtsustav ja tegelikult on teatud tüüpi reklaami võimalik näha tarbimisühiskonnas lausa positiivse või tasakaalustava tegurina. On lihtne matemaatika.
Ma saan Su esindusdemokraatia kohta käivast lausest aru, et Sa ise valid lähtuvalt üksnes klikihuvist? Ma arvan, et esindusdemokraatia on märksa keerulisem protsess, mille disainiga läbi konstitutsioonilise korra, võimude lahususe, aga ennekõike läbi poliitilise kultuuri kujunemise, on viimased mõnisada aastat päris hoogsalt tööd tehtud. Mõnikord õnnestunumalt, mõnikord vähem, aga ega see asi nüüd päris lootusetu kah ei ole.
|
|
|
[ vasta sellele | artikkel
]
|
|
Öeldakse et võidab see kes kehtestab reeglid. Kes kehtestab reeglid? Võitja! Ellpooltoodu võib ka ümber sõnastada - võidab see, kes võtab mitteideaalsed reeglid paremini omaks. On palju inimesi, kelle jaoks kehtivad peale turureeglite ka muid, näiteks eetilisi ja ehk ka vaimseid reegleid. Seega, reeglid määravad võitjad, võitjad määravad reeglid.
Mis reklaami puutub, siis toote reklaam müüb lühiajalist virtuaalset kasu. Pikaajalist reaalset (ja võibolla ka virtuaalset) kasu tagab võimalikult täielik informatsioon. Informatsioon on reklaamis teisejärguline. Võiks isegi üldistada, et kõik push-süsteemil põhinev suhtlus on reklaam ja mitte informeerimine ja selline suhtlus võiks toimida ainult inimeselt tuttavale inimesele. Inimene vajab informatsiooni siis, kui ta seda otsib (pull), mitte siis kui tootja arvab heaks toodet rekaamida (push).
|
|
|
[ vasta sellele | artikkel
]
|
|
> Võiks isegi üldistada, et kõik push-süsteemil põhinev suhtlus on reklaam ja mitte informeerimine ja selline suhtlus võiks toimida ainult inimeselt tuttavale inimesele.
Seega reklaamist rääkides - don't push it. I don't buy it.
|
|
|
[ vasta sellele | artikkel
]
|
|
"Winston turned a switch and the voice sank somewhat, though the words were still distinguishable. The instrument (the telescreen, it was called) could be dimmed, but there was no way of shutting it off completely . . . Winston kept his back turned to the telescreen."
-- from 1984 by George Orwell
Lugege mida Jerry Mander tekitatud vajaduste teemal kirjutas. [soulitude.net]
|
|
|
[ vasta sellele | artikkel
]
|
|
Jalakas kirjutab ju allakukkuvast lennukist, milles sees oleme. Ja sellest, et võibolla pole veel hilja midagi ette võtta. Tarbimine on üks osa probleemist.
PS. Jagada ümber rikkusi lähtudes eeldusest, et raha kedagi õnnelikuks teeb on lühinägelik.
|
|
|
[ vasta sellele | artikkel
]
|
|
|
..kui jutt läheb globaalsetele teemadele, nagu ressursside lõppemine, alternatiivsed lahendused, ühiskonna innovaatilisus, demokraatia naeruvääristumine, korporatsioonide pealetung jne, teevad nad asja sauna või mere äärde. Miks nad nii teevad? Ehk on arutlejad asjatundmatud ja teemad igavad?"
Võimalik, aga kahtlane – enamasti on tegu arukate ja informeeritud inimestega ja teemad peaksid ju poliitikuid ennekõike puudutama.
Ma arvan, et poliitikaga tegelevatel inimestel on sügavalt kopp ees igal pool seda juttu kuulata. Mina pole poliitik, aga minagi põgenen üsna kiiresti, kui teemaks tuleb globaliseerumine, ressursside lõppemine, USA roll vms. Sest tõsiselt ei ole soovi sellest lamiseda. Kõike, mida antud teemade kohta öelda võib, on juba kuuldud.
|
|
|
[ vasta sellele | artikkel
]
|
|
"Poliitikaga tegelejad" arvavad, et nad teavad (ainsana) mis toimub, mis tuleb ja kuidas tegutseda!
Elus näeme sageli, et see pole nii.
Kui poliitikaga tegelejatel on kopp ees sellest jutust(ressursid ja demokraatia jne.), siis võiks ju miskit ette võtta! Aga elu on ju niigi mugav. Neli keskmist ja "veel midagi" jookseb sõltumata tegemistest. Võimed kah kesised (või kärbunud), parem siis samamoodi edasi lasta.
|
|
|
[ vasta sellele | artikkel
]
|
|
| |
|
|
[ vasta sellele | artikkel
]
|
|
|
Maksukoormuse saamiseks tuleb ikka arvutada, kui suure summa eest peab ettevõtja kaupa müüma, et töötaja saaks oma summa kätte (raharingluse "suure ringe" täistsükkel). Seda arvestades tuleb meie riigis maksukoormus kuhugi 60-65% kanti.
|
|
|
[ vasta sellele | artikkel
]
|
| | 1 vastus allpool su määratud taset. |
|
|
|
