| pühapäev oktoober 24, 04 |
03:12 PM tahaks...
|
 ...niiöelda rohulible tasandil kisendada. Karjuda.
Elaks ennast kuidagi sedamoodi välja, nagu kunagi varem pole elanud. Või, tead, hingaks selle saasta kopsudest kus kurat ja leviteeriks läbi kargete pilveräbalate, mis kõrgel tiibeti kloostrite kohal tuules sahisevad.
Raputaks endalt selle vastiku kooriku ja seest selle tülgastuse hapupiima ja... jooks Jetiga teed kasvõi.
Tegelikult selles häda ongi, et kuidas sa teed, nagu varem pole teinud - ei oska ju.
Ja mõistus on kammitsais - ei tahaks tunnistadagi, aga täna kohe kindlasti on. Midagi sellist, nagu peas oleks kaitsev kiiver, ainult, et õnnestuseks umbes 2 numbrit liiga väike ja pigistaks koledasti.
MORE, nagu nad seal Rõngasplaneedi raamatus kirjutavad. Inimesed ei mõista ka mitte midagi - eriti mitte teineteist. Või siis ei taha mõista ja see viimane on tegelikult veel palju hullem.
Meenus veel üks asi - nad ütlevad aegajalt, et raskused on edasiviivaks jõuks. Ma ütlen, et raskused teevad elu raskemaks ja sunnivad meil endid (nii meid kui neid:) ületama. Aga ega see siis veel ei tähenda, et raskustega hea ja kerge on - ja edasiviiv jõud ei pruugi ju tegelikult meid paremuse poole nihutada. Edasi pole ju alati etem..? Või on?
Huvitav, kui laseks ennast hulluks tunnistada, kas siis suudaksin ka teadlikult loobuda loogilisest ja ratsionaalsest mõtlemisest, "minna hulluks" ja hakata igati vastutustundetult tegema neid tempe, mis parajasti pähe kargavad? Sealjuures eriti põhjustesse või tagajärgedesse süvenemata? Ma täiesti mõistan, milline puhkus see enda ja oma maailma eest oleks. Nagu Alice'i jäneseurg - hoopis teistsugune ja veel privaatsem maailm.
Kui julgeks, siis elaks mõnda aega meeleldi oma ideaalses kujutlusmaailmas. Eriti mõnus oleks veel siis, kui noist rännakuist reisikirjeldusi kirjutades suudaks endal siin ilmas hinge sees hoida. Äriplaaniks ehk kõlbakski see mõte, aga pangast selle peale laenu ei saa.. :(
Nii, et võtame kerge lõuna ja rühime edasi mööda 'hädaorgu' siin mittemidagiütleva maailma mittemidagiütlevas elus, täites mittemidagiütlevalt on mittemidagiütlevaid funktsioone, nagu ühele mittemidagiütlevalt särvalale mutrikesele kohane. Ja sealjuures - ärge unustage naeratust -- kas arvasite ära, et mittemidagiütlevat naeratust:)
Jah.. ja see kah veel - tuleb välja, et teatud kontekstis, ütleks isegi, et seltskonnas, olen ka mina siiski üks paras täbarist. Eks see tuleb sellest, et kusagil peab ju oma hädad välja laskma. Häving, ma tean :), aga nii see paraku on.
Ja mul on hea meel, et on inimesi, kes lubavad end emotsionaalse klosetina kasutada. Teisisõnu - kes aitavad sul su oma tundemöllust lahti saada. Ja mul neist kahju, sest ma tean, mis tunne see kohati olla võib. Ja ma olen neile väga tänulik.
...
Tea, kas selline asi kah olemas on, nagu seltskondlik alkoholism. Tähendab, ma arvan, et see on täiesti olemas ja et põlvkond põlvkonnalt sinna poole liigutakse, aga ikkagi.
Kui meenutada umbes 4-5 aasta tagust aega, oli tavaline, et kui mitte tihemini, siis korda nädalas mindi sõpradega välja või kellegi juurde ja ''peeti väike pidu''. Noored inimesed, möllavad hormoonid, meri põlvini. Teadagi. Metsik noorus ühesõnaga.. :)
Aga tundub, et paljude jaoks on see täiesti tavaline teguviis ka täna. Ainult et ma ei saa aru, miks. Kokku võib ju saada; ka filmi võib vaadata; teinekord välja minna, väike grill teha. Mida iganes. Lumememme ehitada, kelgutada, kasvõi loopida vanureid riknenud toiduainetega, määrida trammirööpaid rasvaga.. Aga miks alati sealjuures tinistama peab? Vat ei tea. Ikka igavus juba tublisti täisealistel inimestel?
Mina olen eneselegi üllatuseks avastanud, et mulle on kohati vastumeelt napsu võtta. Kas selle seriaal-napsutamise põhjus on siis tõesti vajaduses alkoholist regulaarset lõõgastust leida ja ''pidureid õhutada'', või hoopis selles, et kaine peaga tunduks seltskond tegelikult väljakannatamatu? Või on asi inertsis? Aga äkki olen mina ainus, kes edasi joob ja nüüd soiub..? naah! :) A mine sa, kurat, tea.. Peaks selle teema järgmine kord probleem-nõpuidamisel koos liitri viinaga lahendamisele panema. mott.
|
|
Arutelu
|
| neljapäev september 09, 04 |
02:50 PM Atonen
|
 astus lõpuks ometi tagasi. Aga vale asja pärast. MS'i teema pärast oleks pidanud pambud kokku siduma, mitte praamide pärast. Kohe näha, kus raha liigub.. |
|
Arutelu
|
| teisipäev september 07, 04 |
04:13 PM Täna roojati...
|
| ...hirvepargi mälestustahvlit. Tea, kas homme tehakse jüriöö park maatasa? Ja millal on oodata rahutusi Mahtras? |
|
Arutelu
|
| reede september 03, 04 |
12:15 PM Suur Lollus
|
 Ööl vastu tänast olla valitsus sõitnud kraanaga Lihulasse ja viinud sealsest surnuaiast ära natsmundris mehega mälestusmärgi. Politsei surus rahutusi maha. Kumminuiad ja pisargaas. Sedasi luuaksegi politseiriiki..
Imelik, et Eesti Vabariigi valitsusel on sellised meetodid - tulla öösel ja varga kombel. Ja just siis, kui asjad hakkavad normaliseeruma ja oma kohale loksuma.
Äkki oleks nüüd väliseestlastel paslik oma lobbyga sekkuda - ilma nende natsimundris meesteta oleks üpris paljudel ju jäänud eestist põgenemata. Nemad peaksid üsna soravalt suutma selgitada, miks eestlased ka selles mundris sõdisid ja miks nad tänu on ära teeninud.
Ja miks ei võiks Eesti olla just see koht, kus natside mälestusmärk punaste oma kõrval seisab. See seisaks nii selgelt Molotovi-Rippentropi vaimus, et seletava tekstiga mõistaks seda kindlasti ka maailm..
Tegelikult on väga huvitav, et see teema üldse nii palju kisa tõstatab. USA sõdis kõigepealt natsidega ja siis kommunistidega. Viimaseid kartis ta mitukümmend aastat rohkem, kui natse. Eesti sõdis punastega natuke varem ja mängiti lõpeks sisse - kas siis sellest on maailmas tõesti NII RASKE ARU SAADA? Et üks väike riik püüdis nii natse kui kommuniste oma rahva vabaduse nimel ära kasutada? Isegi kohalikud juudid mõistavad seda - ja neil on seda ehk kõige valusam mõista.
Kummaline on see ilm, kummaline. |
|
Arutelu
|
| teisipäev august 31, 04 |
01:04 PM Elu mõte oleks ju mõnus..
|
 Ma mõtlen umbes sedaviisi, et kui oma tavapärase hommikurutiini käigus minuti lahti kangutan ja sealt lugemiseks uudise avan, võiks ühel ilusal hommikul selle uudisejupi pealkirjaks olla: ELU MÕTE LEITUD. Aga tegelikult olen ma mingil eriskummalisel põhjusel enam kui kindel, et kui peakski oma eksistentsiaalsetele küsimustele lõpliku vastuse leidma, siis see kõigest suurendaks niigi järjest kasvavat depressiooni. See oleks ju siis lõplik. Determineeritud.
Siit küsimus: Kui tundub, et käidav tee hakkab otsa saama, kas siis peaks rada vahetama või kindlameelselt edasi sammuma, sest enne tegelikku lõppu jõudmist võib lõppu ainult ette kujutada...? Oli siin nüüd mingi loogika?
Siia juurde viriseks veel kah paar rida ... aga see ju ei aita.
PS: ,,Rasked Kõnelused'' väärib lugemist.
PPS: Kui keegi mõtleb välja hea mooduse, kuidas saaks aidata neid sõpru, keda kuidagi aidata ei saa, siis ma teen õlle välja.
Kõrvas: O brother where art thou soundtrack |
|
Arutelu
|
| teisipäev august 24, 04 |
02:15 PM Hiiumaa
|
 Lõpuks siis jõudsin jälle Aruselja metsade vahele.
Tuleb tunnistada, et see koht annab laengu - isegi, kui peale suurt puhkamist natuke välja puhata tahad, saab hing seal alati kosutust. Mis siis, et keset saart, merest eemal metsade vahel putukatega sõdid. Hea tunne tuleb ikkagi hinge. Eks selles on loomulikult ka heal seltskonnal oma oluline osa.
Aga seekord oli muidugi ka üle prahi olemine - suplemine soojas tuletõrje tiigis, mis metsa keskel ehtsa basseinina tundub; tähtedest läbitorgitud tume augustitaevas kõigi oma meteooride ja imeselgete tähtkujudega. Ja kui neid veel sauna ees sooja veega täidetud, kadakaleotisega tõrrest vaadata, nii, et veeaur tõrvikute tuledes tantsib. Uhh.
Ja loomulikult tasub mäletada seda, kuidas ise üks võimas metsanaps aasataimedest, mustikatest, mutukatest ja kadakaokstest sai kokku tembitud. Või kabelaud koos nupukomplektiga valmis nikerdatud ja mustikavärviga ära värvitud.
Sellised ilusad asjad peavadki meelde jääma.. |
|
Arutelu
|
| kolmapäev august 18, 04 |
03:10 PM suvine vahekokkuvõte.
|
Ikka eespoolt tahapoole..
Ühe teatud juhi ja õpetaja sünnipäev õnnestus hiljuti mööda veeretada. Piisavalt jubedalt, et taas end tõepoolest õpipoisi seisuses tunda. Vähemalt selline mulje jäi mul küll, kui järsku avastasin, et pea enam ei kanna ja keha ei jõua. Keha võib teinekord ikka päris valusasti lolli pead alt vedada. Ju siis mõnes mõttes ületasid õpilased seekord oma õpetajat, kui teada, kes kellele ja mida täpselt õpetas.
Hämmastav näis ka see, et vulgaarsused, mis reeglina lasteaias või kooli esimestes klassides tähelepanu pälvivad, kõrgelt haritud ja just eriti haritust rõhutava seltskonna seas nii populaarseks osutuvad. Eriti alkoholiga segatult.
Mõni siin pakkus välja, et see on tõenäoliselt üks mahalaadimise viise, millega hiigelpeade ajud endid plahvatamast hoiavad. Ma julgen ses hüpoteesis ammendava uurimuse koostamiseni siiski kahelda, mis sest, et seal oma tõetera võib olla.
* Kohati tundub, et mõnda asja pole võimalik kaine peaga võtta. Ja siis võib juhtuda, et ei suuda selle asja jaoks piisavalt purju jääda enne, kui oma piiri ületad.
Paunküla veehoidla kui selline on suvelõpu öiseks supluseks väga mõnus koht. Tõenäoliselt jääb kontrast sooja vee ja külma õhu suhtes kauaks meelde. Täname siinkohal insenerimõistus mazda istmesoojenduse leiutamise eest.
Samuti käivad seal asja juurde langevad tähed. Ja langenud inimeste käest langenud praht, mis ilusast puhkekohast prahi mahapaneku koha oli teinud. Kurb, et inimene oma elukeskkonnaga sel viisil viitsib ringi käia.
Greibitinktuur, rahvakeeli tuntud kui Longero ja öine Peraküla rand koos oma sügavate lainete, sooja vee ning lõkkesuitsust ja noorte peokärast paksu õhuga jääb samuti kauaks meelde. Õhk polnudki nii külm, kui kohapeal tundus. Ja vesi oli tegelikult veel soojem, kui kohapeal tundus.. Hämmastav.
Aga mis puutub greibitinktuuri, siis see toob meelde üsna huvitavaid elemente kaugest noorusest ;-p..
Männiku karjäär oma hämmastavalt sooja kesköise veega on samuti üks sulps, mida mäletada tasub. Eriti kui meelde jätta see, et valges see vesi enda sisse just eriti ei kutsu.
Rakvere kindlus on imelik asi. Seal on küll justkui huvitav, ent samal ajal mõned asjad kohe kindlasti häirivad. Töötaja-piigade omavaheline kõvahäälne venekeelne mulin, popid mobiilimeeloodiad, mis nende telefonidest linnuse kohale meelelahutuseks õhku tõusevad.. see ei assimileeru eriti ringipagevate lammastega kindlusehoovis.
Sama käib kohalike rullnokkade kohta, kes õlekotist ja klibist koosnevat piigiharjutuse aparaati poksikotina kasutavad, nii kesest avalikkust ja eksponaate oma agressiivsust välja elades.
Õuduste kamber.. noh. Suurim piin oli ootamine giidi järgi. Tundus, et ta lasi oodata osalt seepärast, et demonstreerida oma võimu. Õuduste kamber ise ei ole just eriti õnnestunud. Aga eks ta lastele midagi pakub..
Reisimuljete vahemärkusena tuleb siinkohal mainida, et Merida ratas, mis sai ProTeamist ostetud ja mis garantiis käis, tehti tõepoolest garantii korras korda.
Niisiis, kui keegi kunagi loksuva vända probleemiga siia lehele jõuab, siis talle teadmiseks, et sellise hädaga jalgratas tasub võimalikult kähku garantiisse viia. Ja kohe polegi mõtet tarbijakaitsega ähvardada. Aga helistada sinna võib, saate kindlasti oma õiguste osas targemaks.
Saaremaal õnnestus juuli lõpus näha imelist tühja liivaranda. Olla kella seitsme ajal hommikul ainus hing mereääres ja ka selle peal, nii kaugele kui silm seletab.
Kahju, et ma ujuma ei läinud. Aga vaikus ja rahu ja ratta kerge surin kõvema liiva sees.. See on tegelikult just täpselt selline tunne, mis koos palgesse puhuva värske meretuulega oma päeviku vahele peita tuleb. Kusjurues, kui tead, mida otsid, on seda lihtsam leida. Pärast õnnestus sarnane tunne ka Vergis hommikul väikese rannnariba peal kõrkjate seest kätte saada.
Imelik, et väliseestlased on kohati justkui eestlasemad, kui meie ise siin kodumaal. Kindlasti tunduvad nad paremad, targemad ja ilusamad kui kõik teised. Nagu übermench. Mõnes mõttes. Ja nad olid kuidagi nii head ja otsesed ja vahetud. Mitmes mõttes. Igatahes mitte halvas mõttes, ärge seda küll arvake.
Eriti imelik, et nende meelest on kusagile meie kivide vahele peitunud kangelasrahvast muinaseestlased, kes on tegelikult veel kõige õigemad. Ainult, et nad saavad aru, et need viimased mõtlesid nad ise välja, et oma eksistentsile õigustust leida.
Ka klishee - Uus rootsi kodu - see leidis minu jaoks lõpuks reaalse vaste. See on ilus, valge, mugav, avar, stiilne, peene, ruumikas. Mitte vaene ja orjalik. Mitte muistne, vaid tänapäevane. Mitte suurustav, vaid elegantne. Natukene rohkem ehk elegantne, kui praktiline. Seda enam, et seal elab, tõenäoliselt ajutiselt, nagu ta seda kõikjal mujalgi teeb, kosmopoliidist väliseestlane, kellel on mitu kodakondsust ja tegelikult mitte ühtegi tõelist rahvust peale väliseestluse, mille järgi ta on ennast identifitseerima õppinud. See on ju loomulik - neil oli ja tõenäoliselt on tänapäevani missioon - hoida ja kaitsta ja aidata neid, kes jäid siia, samas säilitada eestlust, kui 'isamaa peaks hävima'. Seetõttu nad polegi oma ühiskondadesse täielikult assimileerunud. Nad on justkui säilitanud splindi, millest sikutades suudetakse päästa meie väike rahvas. Ja see on tegelikult väga hea.
Aga uuest rootsi kodust - me ööbisime igaks juhuks telgis - olime nii lapsele lubanud. Ja endal oli kah kergem.
Ja hämmastav, et parim eesti kaerapuder just väliseestlase poolt valmis tehti. Tõesti.
Ka Saaremaa Ordulinnus oli vaatamist väärt. Eriti katuselt.
Aga õhtul oli merevesi külm ja hakkas jälle sadama... ja supelrand, kuhu silt meid juhatas, tähendab saaremaa mõistes lõputut kõrkjavälja, millele järgneb poolteist kilometrit väga lauget merepõhja. Nii, et ujumispüksid ei saagi märjaks. Kahtlustan, et jäime seal küll saare nalja ohvriks.
Kaali kraater seevastu on üks mudane ja sügav auk. Aga seda ümbritseva küla vahel on päris hea rattaga sõita.
|
|
Arutelu
|
| reede juuli 23, 04 |
03:00 AM suvi vist
|
 18ndal juulil õnnestus merre hüpata. Vergis. Esimest korda sel aastal, kui Paldiskis jalgupidi sulistamist mitte lugeda. Vat sulle siis suve. Ja tänapäevases mõttes heina teha, elik siis vikati & niidukiga õues muru niita. Ikka Vergis. Mis võrreldes üldise logelemisega seal oli mõnusaks vahelduseks.
Teatud konkursile sai ka jutt postitet vahepeal. Näis, mis sellest tuleb.
Siis avastasin veel, et minu tähelepanuta jäävad pisikesed palved loovad südamesse tunde, mis ütleb, et no ei hoolita. Ja see on tegelikult võrdlemisi masendav. Nagu ka see, et eluspiraal on täna vist umbes seal, kust see päevik alguse sai. Põhjuse mõttes.
Aga las parem jääda... lootus vist siiski sureb viimasena ja seda, ma arvan, üldises plaanis alahinnatakse. |
|
Arutelu
|
| esmaspäev juuni 14, 04 |
11:17 AM Füüsiline ja vaimne tervis; frustratsioon.
|
 Nii.
Nüüd ma siis olen haige - üle pika-pika aja voolab tatt, ummistades pead ja takistades mõtlemist, kurk on valus ja olemine on kokkuvõtlikult ebameeldiv. Peale kõiki neid kordi, kus mind on tohutud haigete armaadad ümbritsenud, sain nüüd ka ise viiruse kätte. Ja ma tean miks - kurnasin ennast ära ja sellest piisas. Oleksin ma suutnud eelmise nädala lõpus siis magama keerata, kui vaja oli, oleks ka minu 'raudse tervise saaga' jätkunud.
Ja nädalavahetusel õnnestus üks päev isegi rahus vedeleda.
Üks päev! Selle vastiku muteerunud viiruse vastu!
Ka täna ei saanud ma muidugi koju tööle ja vedelema jääda, sest minu lugupeetud naine andis oma vastikule väikesele vennale võtmed, et see saaks tulla meile internetti ja arvutit kuritarvitama, kui ta oma õelapse vaatamisega on ühele poole saanud. Kuul pähe.
Tegelikult ei oleks mul midagi selle vastu, kui inimesed end harivad või midagi mõistlikku teevad. Aga flashimängud, rate.ee ja msn ei kvalifitseeru minu kategoorias mõistlikeks tegevusteks. Lihtsalt ja labaselt - mõtet oleks hetkel ehk uurida, kuidas neid mänge tehakse, vaadata natuke progemist või veebitreimist. Midagi, millest ka kunagi kasu võiks olla. Ja vorstinahad peaks prügikasti viskama, mitte lauale vedelema jätma. Väga frustreeriv... Tundub, et ma olen vist vanaks jäänud, sest tahaks vägisi rõhutada, et "halvasti kasvatatud, ebaviisakad lapsed.." ja "..meie omal ajal küll sellised ei olnud.." ... õe juures arvutit kuritarvitades sai vähemalt pärast enda järgi voodi ära tehtud. Aga kelle kuradiga ma siis peaksin teisi võrdlema, kui mitte iseendaga või siis mälupildiga iseendast...?
Tegelikult on põhiline see, et "las kutsu laseb nurka, ta ju alles noor" on minu jaoks eemaletõukav käitumismall.
Ja veel üks tähelepanek: Mida rohkem kodumaiseid bloge õnnestub lugeda, seda selgemini avaldub neis üks ühine joon - depressioon. Kas siis suur ja tatine või pisike ja kiratsev, aga olemas on ta liiga kohutavalt paljudes.
See nagu kinnitaks kõikvõimalikke uuringuid ja annaks samas alust mõnele psühholoogiatudengile üsna huivtava uurimuse tarbeks... vatvat.
PS: Mulle meeldib virised ja ilkuda (eriti, kui ma haige olen, sest siis on tuju lihtsamini mõru), olla sealjuures sigakriitiline ja ilma ilustamata asju otse välja öelda. Ka siis, kui see ei peaks inimestele meeldima. Ja tehku see minust siis paha inimese, leian ma ikkagi, et parem olla paha aga aus, kui kena, aga kõlvatu.
Sest järjest enam on mulle sümpatiseerima hakanud need kaks vanameest, kes muppet shows rõdul ilguvad. Väga eluterve.
Ja oma jama on sellega nüüd kah, sest kohati on jällegi jubedad süümekad ja paha olla, kui mõne inimese tuju oma ilkumisega lihtsalt ilkumise pärast olen ära rikkunud. Eriti veel siis, kui selline inimene juhtub olema, kellest ise pead ja kes sinust peab. Aga eks ma ju püüan kahh.
Teisalt muidugi on reaalsuses õnneks paljud ümarad hallid vanamehed sellised mõnusad ja pehmed. Head. Vist kõige paremad üldse, sest erinevalt vinguvatest vanamuttidest on neist kibedus aastatega ära läinud ja nad on nii vanad, et ei viitsi enam sappi pritsida. Sellised mõmmid. Nagu oma lõpus oli paps ja nagu meil siin üks valvur paistab olevat... :)
Järgmise uitmõtete hetkeni siis.. |
|
Arutelu
|
| kolmapäev juuni 09, 04 |
03:22 PM sada imet hakkas silma..
|
Kodus töötamine on nagu suvaline töötamine - see võib kujuneda ülimalt produktiivseks ettevõtmiseks, nii, et arvad end olevat avastunud paljukiidetud kodutöö-mõnud või siis juhtub nii, nagu üsna tihti läheb kontoris. Pole produktiivsust, pole tulemust. Teisisõnu - ka kodus saab edukalt tühikargamisega tegeleda, nagu väga paljud sellega oma aega üle linna erinevates kontorites sisustavad. Aga ikkagi - midagi on ju tegelikult täna juba tehtud kah. Ja nagu siin kirjutatakse, on tegelikult kõige tähtsam see, et asjaga lagust tehakse.
Samas, hetkel tundub, et ka kahe väikese haige lapsega kodus olles saaks ju tegelikult tööd teha.. tore on isegi. (Pisike põnn vaatas telekast Reinsalu reklaami: ,, Usalda Urmast!'' ja ütles selle peale lihtsalt:,, ei ... usu! ''.. lapsesuu juba ei valeta.) Jah.
Kohe-kohe tuleb hakata europarlamenti valima. Aga polegi nagu just eriti, kelle hulgast valida. Just nagu vanasti!
Mõni tahab olla popilt ja noortepäraselt roheline, aga kukub välja nagu per..ekukkunud puudekallistajast per..ekukkunud comebacki tegev poliitik. Mõni räägib vale formaadiga õiget juttu ja mõni räägib õige formaadiga valet juttu. Ja enamusel pole lihtsalt mitte midagi öelda. Võrdlemisi masendav, arvestades sellega, paljud sinna väidetavalt minna tahaksid..
...
Eilne päev oli muidugi vaheldusrikas. Üle aasta õnnestus jällegi morgi külastada. Nüüd on tunne juba sootuks teine ja surm on jällegi vaikselt ka minu mõistetes elu osaks saanud. Aga samad asjad, mis natuke üle aasta tagasi isa mattes mind kummastasid, teevad seda ka täna.
See, et matused on äri, on selge. Aga miks seda siis mitte mugavaks teha. Miks peab vaene leinaja tuhatnelja morgist linna kihutama, et saada arsti tõendi vastu perekonnaseisuametist(?) surmatunnistus, et sellega siis kohe jälle morg-matusebüroosse tagasi tormata?
Ilma surmatunnistuseta ei saa ju midagi korraldada. Miks mõlemad need asutused ainult kella neljani avatud on? Ja miks morgist ei saa surmatunnistust trükkida. See ju kõigest ühe registrivormi sisestamine..
Ja miks ,,surmade registreerija'' tuppa on mõistva inimese asemel istutatud mingi kuri vanamoor, kes uksest sisenedes küsib väga tõredalt ,,mida te tahate?'' .. nagu sealt oleks võimalik saada midagi peale surmatunnistuse..
Ja suhtleb lahkunu vaeste omastega kui mingite järjekordsete nürimeelsete tüütustega. No respect!
Sellised inimesed peaksid enne tööle saamist kusagil kursustel käima. Aasta eest kohtasin seal asutuses samasugust tõredat käitumist, aga siis arvasin, et ma pole just kõige erapooletum. Eile aga mõistisn, et mõni lihtsalt ei sobi sellele tööle. Need on need inimesed, kes ei oska suhelda.
Pärl: morgi ukse kõrval silt ''lahkunute väljastamine''.
Veel on vahepeal jäänud kirja panemata terve hunnik igasuguseid asju - ja nüüd peakski - enne, kui kõige pisem silmad uuesti lahti teeb - nendest siia paar rida kirja panema. Tagurpidi. Uuemad asjad eespool, nagu ühes korralikus blogis kombeks :).
Kartulisalat.
Sõbrad, kes sind toidavad on enemasti head tüüpi sõbrad. Need, kes teevad kodus valmis kausitäie kartulisalatit, et see siis sinujuures ära süüa on väga head ja mõnusad sõbrad. Katsuge endalegi selliseid leida, siis saate teada, millest ma räägin :=)
Paldiski.
Niisiis, viimane nädalavahetus läks mööda Paldiskis. Telgiga. Brändiga. Teega. Õllega. Rakkudega, mis tulevad jalgsimatkaks võrdlemisi sobimatutest kingadest ja saabastest (olgu sul kaasas või kaks paari viletsaid jalavarje - jalgsimatkal see rakkude vastu ei aita). Kokkuvõtlikult: Mõnusalt-kurnavalt-lõõgastav. Iga kogemus aitab ju ilma uut moodi näha - nii ka see viimane retk.
Tõenäoliselt ei unusta ma niipea totaalset naudingutunnet lihtsalt sellest, et ma keset tolmust kruusateed seisan ja parajasti ühtegi sammu ei astu... valu ja janu teevad inimestega ikka imelisi asju.
Ja praktiliselt valge öö mere pideva kohina saatel, päikeseloojang peopesal ja õhtu ning hommik täis kõikvõimalike suleliste kisa.. noh -- ilus.
Veel: rongid tõepoolest sõidavad, on ruumikad ja (vähemalt peale pikka jalgsimatka koos purgi õllega) mugavad. Ja kes oleks võinud arvata, et 16 krooni eest saab Tallinnast Paldiskisse sõita?
Meelespea: Purjus peaga libedatele kividele ukerdama ja pärast jääkülma vette solistama minnes pane oma järgmised päikeseprillid mõnda lukuga taskusse!
Kurjad Mazdadega prussakad,
autode mõlkimine ja Peeter "Politseikroonika" Võsa võtavad võrdlemisi üheselt kokku eelnenud nädala, mille käigus ämm oma vana sierra umbes sama vana scorpio vastu pidi vahetama - eks selline on elu, kui Narvast tulnud Vasja oma mazdaga seitse autot ära lõhub...
Aga Võsa Pets oli päriselus kuidagi kahtlaselt tagasihoidlik ja ei jätnud sugugi nii ülbet muljet, kui ekspressi artiklis või siis läbi telepurgi vaadatuna. See mulje võis muidugi ka sellest tulla, et ta oma suud ainult ühe korra kohmetunult paotas. Ja sedagi äiapapa ootamatu küsimuse peale, kas ta politseist või kindlustusest on... :)
Eks ta pidigi muidugi kohmetunud olema, kui inimesele seletas, et tema on ''Politseikroonika'' - et leidus veel üks inimene, kes teda ei tundun -- ei armastanud ega ei vihanud. Aga eks ole Peetrikeselgi oma elu.
Nii.. Mis siis veel...
Rumm.
Mõned olengud ohtra rummiga alates eurovisioonist kaberneeme mändide all ja lõpetades sünnipäevaga mustamäe mändide all. Kriisid. Närvipuntrad. Karikakramängud, kus sul lehti tiritakse.. ja rummikoola. Hävitavalt mõistlik jook. Muidugi, kui oskad juua.
NB! Old Captain, värvliline..
Tegelikult on pohmell just see, millest enamus loomingut on tehtud. Mite kohvi, kokakoola või muusade inspiratsioon. Huvitav, kui palju on Juur ja Oja oma elus joonud, et nad on suutnud saavutada sellise filigraanse taseme, mis neil täna on? Et ilma otseselt alkoholi tarvitamata suudavad nad pohmelli kõrgvormi möla suust välja ajada. Ja huvitav, kas see seisund on neil stabiilne, või ajavad nad end enne saadet alati 'vormi'..
Ja veel. Enamus kunagi aegade alguses kirjutatud lulladest jms on endiselt adekvaatne ja sobivas seisundis vägagi loetav.
Märkus: Delirium Tremens tuleb lõpuni kirjutada! Kunagi..
|
|
Arutelu
|
|
