 |
|
 |
loo postitas mauri on Thursday May 17, @04:22PM
saatis tundmatute-geeniuste osak.
|
|
|
|
|
Lee kirjutab: KÜLALINE
Ühel kevadisel esmaspäeval rõskel
arvan teadvat oli märts
helistas et astub läbi sõber
kooliajast. Sõbra nimi oli Pärt
Tuli tuppa teretas ja vaikis
saapaid jalast võttes nina luristas
piinlik oli tal ma ei tea miks
katkendlikult juttu veeretas
...
|
|
|
|
|
|
Pärt käiseid kiskus juukseid sasis
ja justkui "sundimatult" haigutas
ja suitsupakki lahti nokkides ta küsis
kas olen viimatisest asju ümber paigutand
Jah seda veidrat lampi enne polnud
ja telekas on hoopis teise nurga all
just enne külalist veel võtsin tolmud
et sokitald jääks puhtaks tal
Ma siiralt soovisin et külaline rahuneks
ja püsiks ühes kohas paigal
ning tundes saavat tema peale pahaseks
ma istet pakkusin tal sebratriibulisel vaibal
Ja sõber ikka jutuainet otsides
nüüd selle leidiski ja ledis otse maast
Ta küsis kas ma olen kuulnud sebra-notsudest
kes pole päris loomad ega ela üldse meie maal
Ma ausalt vastasin et sellest imeloomast
ma tõesti midagi ei tea
kuid kas pole imelik et Vana-Toomast
uduga on näha ainult pea?
Pärt jättes selle küsimuse esialgu lahtiseks
me soojast vestlusest vist muutus julgemaks
kuid mina salamisi ettekäändeid tema lahkumiseks
otsisin ja hõikasin kas suhkrut üks või kaks
Ei olnud tõesti rõõmu sõbrast pigem tüli
just sellepärast panin kaardid võimalusele
et tülitaja lahkub sama teed kust tuli
ja hakkab külaliseks kellelegi teisele
|
|
|
|
< | luuletus 1 > | |
|
